⇧ 2. august 2017  /  Moskvas

Tervitused!

 

Aeg on nii kaugele jõudnud, et mul on siin olla veel 2 ööd ja siis koju oma kalli pere ja sõprade juurde. :)

 

Tunded on kahetised, poleks arvanud, et siit lahkuda on nii raske. Oh, kui head inimesed siin on, nii Doktor Federenko kui ka kogu tema üliinimlik meeskond. Tahaks, et ka Eestis arstid nii suure hoolivuse ja pühendumusega oma patsientidesse suhtuksid. Siinsetelt arstidelt ja õdedelt oleks nii mõndagi õppida.

 

Tunnen, et minust jääb siia suur tükk maha, sellest on kahju aga elu läheb edasi. :) Juhuuu!!!

 

Täna peaksin saama veel viimase keemia paugu, Rituximab nimelise laengu, mis peaks hävitama need viimased kollid, kes kuskil nurgataga ennast peidavad! See protseduur kestab 6 tundi, ei midagi hullu, lihtsalt jube aeglaselt tilgub.

 

Seega peale seda olen SM-i vaba ja see raibe ei hävita mind enam. Get a f... of my life forever!

 

Nüüd, kui jõuan tagasi koju, on mul ees 2 kuud taastumist. See pole kerge, keha peab väljutama kõik, mis mulle sisse süstitud ja seda on ikka väga palju, arvan, et korralik laboritäis manti :)

 

Peale 2 kuud saan alustada füüsilise treeninguga: jõutrenn, pilates, jooga saavad olema minu elu osaks. Õnneks on mulle sport kogu aeg väga meeldinud.

 

Arvan, et nüüd ma mõnda aega ei kirjuta. Tahan kõikidele toetajatele ja minu teekonnale kaasa elavatele inimestele veelkord öelda:

 

SUUURED TÄNUD KOGU SÜDAMEST UUE ELU EEST!

 

Aitäh!

⇧ 30. juuli 2017  /  Moskvas

No nii!!!

 

On kätte jõudnud minu 8 päev isolatsioonis. Nüüd on see aeg, kus vereliblede numbrid ülesmäge peaks minema hakkama ja nii see ka täna juhtus. Kõik näitajad olid väga kiirelt tõusnud ja Dr. F ütles, et kui ka homme on sama tõus, siis lastakse mind isost välja ja see passimise aeg on lõppenud, jeeeeeeee..

 

Mitte, et see oleks midagi piinavat olnud, aga ikka hea meel on, kui muutused toimuvad.

 

Kogu selle 8 päeva jooksul oli üks tagasilöök, mul tekkis palavik ja olin nii nõrk, et ei jaksanud isegi ennast voodis teisele küljele keerata.

 

Probleem lahendati ja juba järgmisel päeval tundsin end jälle hästi. See oli ainuke päev siin oldud ajast, kui tundsin kurvemat meelt aga samas ma teadsin, et homme on uus päev. See on uskumatu, kui positiivseks ma siin muutunud olen, mitte et ma varem poleks olnud, aga siin olen seda kalluriga juurde saanud!

 

Meeletut jõudu ja tahtmist annavad muidugi siinsed inimesed ja olemine, kõik kuidagi toimib ja hingab ühes rütmis!

 

Kogu see aeg, mis isos olen olnud, on läinud nii kiirelt. Naljaks, et sa tekitad endale mingi rutiini aga kunagi ei saa olla kindel, kuidas päev ikkagi läheb ja see ongi vist põhjus, miks aeg nii kiirelt siin lendab.

 

Arvasin, et vaatan siin olles palju filme jne. aga olen ainult 2 filmi vaadanud, kuidagi keskendud endale ja ei tahagi millegi muuga tegeleda.

 

Aaaa ja mis veel, oleksin juba peaaegu unustanud, nüüd on asjad niikaugel, et karvkate on minust eemaldumas:) See on natuke nagu õudus filmis, hakkasin hommikul habet sügama ja avastasin, et tohoh tonti, sealt kus natukenegi sügan, jääb tüh plats :)   Padi ja voodi on materjali täis, alguses nagu ehmatad aga selle kohta ütleb Dr.F, et see on hea märk! Praegu näen välja nagu poiss, kellel esimesed ebemed hakanud kasvama. Ja peas on täielik Fanta soeng :)

 

Täna on 10s isolatsiooni päeva hommik ja sain teada, et nüüd võin toast väljuda, süüa mida tahan ja oma riided selga panna, küll on hea meel!

 

Veel üllatusin, kui õde mulle kausitäie pelmeene tõi :) Vaatasin neid väikeseid rõõmupalle ja appi, kui head need olid! Küsisin õelt, et palju need maksid? Vastuseks sain, et ei midagi, mina jälle, et no kuidas siis mitte midagi? Tema vastus, ma ei ostnud neid poest, vaid lasin sõbrannal käsitsi kodus teha!!!!! Uskumatu!!!! Kas pole mitte lux koht kus ma olen? :)

 

Nüüdseks ka iso etapp läbitud ja veel 5 päeva jäänud kojusõiduni!!!

⇧ 24. juuli 2017  /  Moskvas

On kätte jõudnud kolmas isolatsiooni päev!

 

Kirjutan alles nüüd, sest tean täpsemalt, kuidas rutiin on.

Paevakava: Igal hommikul kell 06:00 tehakse vererõhu mõõtmine + pulss, kraadiklaas kehatemperatuuri mõõtmiseks, siis võetakse vereanalüüs ja lõpuks 200mg hormooni veeni ja nii iga päev :)

 

Peale seda tavaliselt jään kaheks tunniks magama, kuni kell üheksa saabub hommikusöök, olen selleks ajaks näljane nagu hunt. Mina, kes kodus tavaliselt hommikuti väga süüa ei taha, aga siin, anna ainult.

Olen aru saanud, et see on tingitud Hormoonist, mida mulle kaks korda päevas veeni lastakse.

Minust on saanud ka tänu sellele masohhist, vaatan iga päev YouTube-st söögisaateid. :)

Teine rutiin: kui hommikusöök söödud, siis pean ennast vastavate vedelike ja lapikestega pesema, no dušš!, et vältida igasugu baktereid. Hambaid loputan jällegi vedelikuga, kolm korda päevas

 

Õhtul kell 17 saan veel 200mg vedelikku veeni ja veel ühe sääsesutsu õlga, peale seda on vaba kava, pesu, suuloputus ja tavaliselt mõni hea film või raamatu lugemine.

Aaaaa ja veel, mina ruumist ei lahku ja käivad ainult õed ja koristajad maskidega, kes siis mulle iga hommik uued riided toovad ja uued linad vahetavad, jah iga hommik ning veel toa koristus. Nad on tõesti profid ja abivalmis.

 

Eile mainisin, et tahan täiega pelmeeni ja õde ütles pole probleemi, Nastja läheb käib homme poes ja Ludja teeb köögis sulle valmis, mitte et ma oleks seda palunud. Nende enda algatus ja õhtul tegid mulle veel üllatuse, näe siin sulle 2 sefiiri ja soe tee :)

Ma ei tea miks nad seda teevad, aga nunnu. Ma olen ainuke patsient, kes ka vene keelt räägib, äkki siin on mingi mõju :)

Üks õdedest õpib läbi minu ka inglise keelt, mitte et ma seda väga hästi valdaks, aga 95% ikka mõistan ja siinne praktika on teinud oma töö.

 

Praegune aeg on selleks, et taastuksin ja minu seisud lähevad iga päev alla, see on väga okei, nii peabki, seitsmendal päeval peaks kõik jälle ülesmäge minema ja uus elu läheb edasi.

Momendil on kõik näitajad head ja muret pole, täpselt nii nagu vaja!

 

Olge Värvilised

⇧ 20. juuli 2017  /  Moskvas

Alustan täna sõnaga Jeeeeeeeee.... tehtud!

 

Nimelt, et mind ja minu kogemust paremini mõista, siis võite taustaks käima panna järgmise loo
Beastie Boys – Sabotage!

Eile oli see päev, kus süstiti tagasi minu head rakud (welcome my mates).

Algas see väikese ettevalmistava osaga, kus mulle pandi külge südameaparaat, vererõhumõõtja ja näpuotsa veel üks vidin. Pandi tööle ka hapnikumaks, et oleks mida hingata.

Kui see oli tehtud, siis tuli mees, kes hakkas mulle verd tagasi toimetama. Ta seletas ilusti kiiresti ära, mis saama hakkab, erinevad tunded ja nii edasi. Kui see tehtud, saabusid minu külmutatud rakud, mis kohapeal üles soojendati ja süstlasse imeti.

Let`s go! Esimene tunne oli tomatimaitse suus, siis juba järgmine suruv tunne rinnus ja see kandus üle alakõhtu ja kätesse. Tol hetkel oli tunne nagu mu kehas oleks mõne massiivse Rave tipphetk, kus kõik ootavad korraga loo käimaminemist ja siis lasin ka mina kõik vabaks ja läksin kogu tundega kaasa, lasin lihtsalt uutel rakkudel kinnituda ja teha mida vaja.

Oeh see tunne oli nii vabastav ja samas ulmeliselt intensiivne, tundsin kuidas keemia minust hetkega välja löödi, appiiii... milline vabanemise tunne! :)

Siis soovisid kõik mulle õnne ja asi oli tehtud 30 min kokku.

Kui jäin peale protsetuuri üksi oma palatisse, olid mu tunded nii head, et ma ei suutnud kuidagi nutmist tagasi hoida ja lihtsalt Pillisin, oeh see oli hea! :)

Järsku olin nii väsinud, et jäin magama ja nautisin oma uut keha.

Lõppkokkuvõttes on seda kogemist raske seletada, selle peab ise läbi elama. Ainus inimene, kes mind toll päeval mõistis, oli minu võitluskaaslane Chantelle (Austraaliast) kes sai peale mind uue elu. Kui hiljem puhkeruumis kohtusime, oli ta ainuke inimene, kellega me üksteisele otsa vaatasime ja üksteist hetkega mõistsime ja kallistasime, rohkem polnud vaja, sest me teadsime.

 

Olge värvilised!

⇧ 18. juuli 2017  /  Moskvas

Tervitus!

 

Eile lõppes minu nelja päeva pikkune keemia sessioon.

Uhhh.. oli see vast kogemus, siiani on raske olla. Esimene päev oli vast kõige jõhkram, kuid mitte nii hull, et pillid kotti paneks. Arvasin, et saab veel hullem olema. Peas oli tuumapohmell ja keha lihtsalt ei töötanud.

Olin kella 11-19 lihtsalt nagu zombie, siis sain kuidagi ennast püsti ja vaatasin, mis puhkeruumis toimub, tahtsin kogemusi jagada.

 

Järgmised kaks päeva olid täitsa talutavad, poleks isegi uskunud, et nõnda okei oli olla, aga siis tuli neljas päev. Ja oh kurja, see oli jälle nagu esimene. Liikumatu inimvare ja ei mingit jõudu isegi mõelda, selline kahe maailma vahel tiksumine. Ei soovita kellegile.

Täna on minu puhkepäev keemiast, mis on jällegi suht keeruline, aga kui saan kirjutada, siis elab üle, peab ära kannatama. See on ju ainult üks kuu minu elust.

Minu soov on, et homme kui tuleb minu uus sünnipäev, ehk siis süstitakse mulle tagasi need terved rakud. Mul on natuke kergem olla, et saaksin libled rõõmuga vastu võtta ja hakata uut keha ehitama, kõik algab nullist nagu väike laps :)

 

Olge Värvilised

⇧ 13. juuli 2017  /  Moskvas

Tere jälle!


Ma isegi ei tea mitmes päev täna on aga see polegi tegelikult oluline - tähtis on see, et olen jõudnud järgmisesse etappi. Nimelt eile pandi mulle kaelal asuvasse suurde veeni kateeder, mille kaudu „meelitatakse välja“ vajaminevad rakud uueks eluks. Need rakud omakorda sorteeritakse - halvad eemaldatakse ja terved rakud sisenevad minu kehasse uuesti. Jeeeee - Welcome  my new mates!!!!
Selle kateedri paigaldus tehti live miniop’iga. See ei olnud midagi valusat - 20 min ja kõik. Töö kiire ja korralik.


12.07.2017 kell 07.00 alustasime siis rakkude kogumist. Seda tehakse ühe suure masinaga, mis on ühendatud  minu kaelal olevate juhtmetega. See on pea 6h pikkune protseduur - ei midagi keerulist. Mina ainult lamasin, lugesin raamatut ja oligi kõik. Ainuke ebamugavus tuli siis, kui tagumised põsed (tagumik) valusaks jäi ja mitte vähe :). Kella 13ks oli asi tehtud. Siis sain veel lisaks hormooni ja seejärel lõpuks süüa, ennast sirutada ning kohvi nautida.
Mõne aja pärast tuli veel neuroloog, kes mulle küsimusi esitas ja närvihaamriga mu keha üle koputas.
Selgus, et kuna liblesid ei saadud veel vajalikul hulgal kätte, siis homme tuleb teha veel üks 4h kogumise round. Aga see on ok - ei midagi hullu.


Avastasin, et mu jalalabad on läinud mõnusalt ümmarguseks ehk nad on päris paistes. Ja kuna see protseduur on ikka selline, et minu organismilt midagi ära võetakse ja see pole just tavaline tegevus, siis tunnen ennast natukene nõrgana. Aga ei midagi hullu - pigem olen jällegi õnnelikum.


Siin olev staff ja kaasvõitlejad on nagu üks pere. Ja see ei lase kuidagi negatiivselt mõelda ega olla, väga boss!
Just saatsimegi ühe patsiendi koju - mul oli tõesti hea meel tema üle. Päriselt. Sellised olukorrad ühendavad inimesi ja sa mõistad, et siin ei ole mingit võlts  „keep smile-ngut“.

 

Homme siis veel need 500 000 rakku/liblet vaja korjata, mis täna puudu jäid ja ongi see teema tehtud!

Olge Värvilised!

⇧ 11. juuli 2017  /  Moskvas

Jõudmine Moskvasse ja esimene päev

 

Jõudsin Moskvasse 4. juulil. Lend küll hilines 1h aga sellest polnud hullu – vastupidi, oligi parem, sest äiksetorm jõudis selle ajaga mööduda! Lend ise oli kiire - isegi uskumatult kiire ja mulle kerge, sest ma tegelikult kardan lennukiga lennata. Moskva jõudes läks kõik ilusti edasi - lennujaama staff tuli kenasti lennule vastu ja 5minutiga olin üle piiri. Õues oli mul vastas haigla poolt autojuht - väga tore mees oli, aitas mu ilusti autosse ja andis pudeli vett ja sõit kliinikusse võis alata. Ma panin klapid pähe ja nautisin kiirteed. Tundsin, et olin kuidagi õnnelik - lõpuks ometi saan midagi ära teha! Autojuht oli muidugi üllatunud, kui ma temaga vene keeles suhtlema hakkasin ☺.


Kliinikusse jõudes sain suht kohe tuttavaks Dr. Federenko’ga ja tema assitendi Anastasiaga. Mõlemad väga soojad ja lahked inimesed. Siis sain oma toa, kus on kõik olemas - nagu hotell haigla seinte vahel. Tundus, nagu oleksin lihtsalt kodust korra Kristiine keskusesse läinud - kõik tundus kuidagi kodune ja saab rahulikult olla.
Protseduuridest tehti esimesel päeval ainult südame ülevaatus ehk EKG. Peale selle tegemist sain veel teiste omasuguste sõdalastega tuttavaks ja oligi esimene päev möödas.


2 päev


Algasid testid ja oi neid oli palju – need kestsid terve päeva ja isegi jalgade veenide olukord vaadati üle (sellist asja ei ole varem kuulnud/näinud). Seejärel vaadati ka sisikond üle - tehti igasugu läbivalgustusi ja lõpuks veel MRI, mis minu jaoks on alati vastukarva olnud, kuna olen natuke klaustrofoob. Siinkohal teevad kogemused oma töö - nimelt sulge enne silmad, kui sind sinna torusse lükatakse (protseduur kestab 50min). Selle asja juures, et see masin teeb jubedalt kolinat ja müra, suutsin seal nii sügavalt magama jääda ,et ise ka ei uskunud.
Nüüd oligi see päev läbi ja järgmine oli vaba.


3 päev


Selle päevaga polnud suur midagi teha peale chillimise ja natuke närveldamise, kuna ootasin testide tulemusi, mis olid kriitilise tähtsusega. Tulemustest pidi selguma, et kas pääsen ravile või mitte. Jäin ärevusega järgmist päeva ootama.

4 päev


Täna on see päev, kui saan teada oma testide tulemused. Ootasin ärevusega, kuniks Dr. Federenko mind oma kabinetti kutsus. Sisemuses kuidagi tundsin, et olin millegipärast isegi muretu.
Doktori jutt algas sellisel tumedamal moel - see oli tingitud sellest et minu EDS tase oli 7S, millega nad enam tegelikult ravi tegema ei hakka. Aga edasi läks jutt juba lõbusamaks – teiste testide tulemused olid kõik väga head - nagu terve inimene - ja tema selgitus, et miks ta mind ravile võtab, oli see, et ma pole selle haiguse ajal medikamente kunagi tarbinud ja tänu sellele olen ennast vähem kahjustanud. Et olen nimelt puhtam (seespidiselt siis). Mul oli hea meel, et midagi olen ma selles võitluses ka 10sse pannud ja seda puhtalt oma sisetundest.
Taha tänada siinkohal oma kallist kaasat, kes on mind õigele toitmisele suunanud ja tänu temale ma üldse siin Moskvas olen, sest tema oli see, kes seda asja uurima hakkas.

SM on mul olnud juba 17 aastat. Ma olen 2001.a. Betaferooni rohtu 1,5a süstinud aga see võeti maha, kuna see ei toiminud. Lisaks olen saanud paar korda hormoonravi – see oli 1 päev 2h tilgutit ning korra proovisin ka ühte tabletti nimega Sirdalud (mida ma ei soovita kellelegi, kui sa just päevad läbi diivanil hõbe niit suunurkast rippumas vegeteerida ei taha :)). Niisiis sai doktor aru, et mul on kodus armas naine ja 1a tütar, kes vajavad mind ja mina neid. Me mõistsime üksteist hästi, sest tal endal ka kodus 2a poeg.
Peale seda, kui olime käed löönud ja kallistanud, kaotasin mina nii inglise kui venekeele oskuse ☺. Tahtsin talle veel midagi öelda aga kuna olin nutmise äärel, siis sellest ei tulnud midagi välja. Seega läksime selleks korraks mõlemad oma asju ajama. Olin peale seda vestlust oma tuppa jõudes nii õnnelik – nagu liblikad keerleksid kõhus ja süda kloppis. Ütlesin endale Let`s go....

 

5 päev

Viies päev on vaba päev  - no nagu rahunemiseks ja ettevalmistuseks esimeseks „round’iks“ - seega suht igav. Samas jälle täis ootusärevust, et võiks juba kuuma anda. Aga siin ongi need vabad päevad selleks, et chill da fukk down man, take it easy! Sest oluline on, et vaimne olukord peab paigas olema!
Olen ka läbi vastavate kogemuste õppinud - ära kiirusta ja taha kohe kõike ja korraga. Muidu võid näpu ära kõrvetada. Seega olen rahulik ja õnnelik!


6 päev

 

Laupäev 8. juuli on see päev, kus hakkas pihta liblede väljakutsumine (ma ise nimetan seda nii). See tähendab, et järgneva 4 päeva jooksul meelitatakse seljaajust välja need vajalikud rakud, kes mind hiljem jällegi „üles ehitada“ aitavad. Nendest rakkudest nopitakse välja toredad ja heatahtlikud libled, kes minuga koos uut elu alustavad. Kollid nopitakse välja ja saadetakse kes teab kuhu. Mul on vaja koguda 2 miljonit liblet iga kehakilo kohta - ühesõnaga korralik kamp.

Praegu siis valmistan keha ette järgnevaks protseduuriks. Algab see tableti neelamisega hommikul kell 09 enne sööki ja siis üks peale sööki. Kell 11 tilgutatakse mulle veeni hormooni 200mg, mis võtab aega u 10 min. Kui päev õhtusse jõuab, söön veel korra õhtust ja peale seda tablett ja seejärel jään ootama oma kella 23 mini süsti, mis hakkab liblesid välja meelitama. Sama süsti tehakse veelkord ka kell 03 öösel – see torge on sarnane sääse hammustusele aga tema toime on huvitavalt lahe - keha hakkab kuidagi toimetama ja tunned, et sisemistel veretorudel oleks nagu kuhugi kiire selle ringi ajamisega. Ühesõnaga - kõik hakkab kuidagi topelt kiirusel tööle ja sa tunnetad seda survet, mis muide on täitsa lahe. Aga selle süsti teine toime on see, et magamisega on pahasti - silmad on rasked ja väsinud, paned need kinni ja proovid magada, aga aju töötab ulmelisel kiirusel edasi.

Avastasin, et kuna suhtlen siin enamasti inglise keeles, siis isegi juba mõtlen selles keeles. See on jällegi uus kogemus, mida mul pole enne olnud. Kuna räägin siin olevatest patsientidest ainukesena ka vene keelt, siis vahel tuleb kahest keelest kokku selline naljaks pudipadi keel. Vahel välismaallastest patsiendid tahavad, et ma midagi nende eest õdedele seletan ja kiirelt inglise keelelt vene keelele üle minna väga hull :)))).

Aaa ja selle hommikuse hormooniga on ka lahedad tunded - kui see su verre jõuab, oled super energia paugu all ja kuidagi eriti õnnelik. See on jällegi positiivne, sest siin on positiivne mõtlemine Must listis!!!

⇧ 18. aprill 2017  /  Tallinnas

Head inimesed!

Alustasime kampaaniat väikese kartusega hinges, ise päris täpselt teadmata, kui kaua see aega võtab ja mis meid ees ootab. Kindel oli vaid üks, me ei jäta jonni enne, kui vajalik summa koos on.

Tänu Teile, kallid sõbrad, oleme saanud hakkama millegi imelisega! Raskest maratonist sai ootamatult väga emotsionaalne sprint ning ainult 2 nädalaga on eesmärk saavutatud – operatsiooniks vajalik raha on koos ning Moskva kliinikuga on kokkulepe, et Marguse protseduurid algavad juba 04. juulil 2017.

Teilt kõigilt saadud tagasiside, nõuanded ja toetus on olnud ääretult positiivne ja siiras! Nii paljude toredate inimeste südameheadus on andnud Margusele väga vajaliku uue ravivõimaluse ja tema perele uut jõudu haigusega edasi võidelda.

Suur-suur-suur tänu Ringvaate meeskond ja reporter Christel Karits, Õhtuleht ja ajakirjanik Katrin-Helend Aaviku! Suur-suur-suur tänu kõigile, kes oma nõu ja jõuga aitasid kampaaniat läbi viia.

Margus, tema pere ja sõbrad tänavad Teid armsad Sõbrad – kõiki, kes te jagasite infot ja leidsite võimaluse Marguse ravi rahaliselt toetada.

 

Kui soovite Marguse loo ja läbitava raviga ka edaspidi kursis olla, lisage „like“ Aitame Margust Facebooki lehele.

⇧ 17. aprill 2017  /  Tallinnas

Eelmisel nädalal käisid meil ajakirjanikud külas, jõime teed, rääkisime juttu ja tegime pilte. Meie artikkel on tasuta lugemiseks internetis üleval. Kallid sõbrad, palun jagage Facebookis minu lugu, ehk jõuame ühiselt inimesteni, kellel on võimalik mind aidata.

Suur aitäh ja olge kõik terved!

⇧ 6. aprill 2017  /  Tallinnas

Toredad inimesed Ringvaate saatest käisid mul külas. Minu videolugu on üleval Err.ee lehele. Südamest suur aitäh kõigile, kes mind toetavad!

⇧ 23. märts 2017  /  Tallinnas

Täna alustasime kampaaniat Aitame Margust. Tegime Facebook'i lehe, kus jagame päevakohast informatsiooni. Kutsume kõiki meile kaasa elama! Ja kui kellegil on vähegi võimalust, siis palun aidake meid rahaliselt.

⇧ 10. veebruar 2017  /  Tallinnas

Minu tütar on minu silmarõõm, tema on põhjus, miks ennast iga päev voodist välja ajan. Ta on minu elujõu ja inspiratsiooni allikas. Hellitavalt kutsun teda Tuubiks.

⇧ 1. jaanuar 2017  /  Hiinas, Urumqi

Olin kaks nädalat Hiinas intensiivsel ravil. Tänan südamest kõiki Hiina arste, kes mind aitasid!

⇧ 2000-2008  /  Tallinnas

Sun Dance Music Festival'il erinevatel aastatel. Minu lavanimi on DJ Marcus. Tegime poistega ka ürituste sarja Urban Nature ja telesaadet Squirrel Session, ehk nägid mind CiTV kanalist.

⇧ 20. märts 2017  /  Tallinnas

Ohoo, leidsin sellise pildi endast kui olin 10 aastane. Meenutan natuke Al Pacinot :)

⇧ Ca 1980  /  Tallinnas

Üks esimesi pilte minust, kes oleks teadnud, et kaamera ees ja taga tuleb palju kordi olla.

AVALEHELE

Aitame Margust 2017 ©

Tel: 522 0660 Email: info@marcusart.ee
Margus Elts  Konto: EE062200221066364433

Ela kaasa Facebookis / Lugu / Blogi / Dokumendid